|
|
Kärkna kloostri varemetepark
Tartust 13 kilomeetrit loodes, Amme jõe alamjooksul paiknenud Kärkna klooster oli Eesti vanim ja suurim. Kloostri asustas 1228. aastal Tartu piiskopkonna esimene piiskop Hermann, kes veetis siin ka oma vanaduspäevad ning on maetud kloostri kalmistule. Oma õitseaegadel 14.-15. sajandil elas kloostris arvatavasti 40 munga ringis, sellele lisaks veel ilmikvennad ning palgatöölised, kelle kätte olid usaldatud kloostri majapidamistööd. Klooster lõpetas oma tegevuse 1558. aastal Liivi sõjas, mil ta vallutasid Vene väed. Kloostrihooned purustati ning osa munki, sh abt küüditati Venemaale. Hiljem muutus klooster kivimurruks, kust käidi ehitusmaterjale hankimas. Kloostrihoonetele saigi tõenäoliselt saatuslikuks 18. sajand, mil esmalt rajati Tartusse Toomemäele võimsad muldkindlustused, hiljem hoogustus linnas aga kivihoonete ehitus. Kaasajal on kloostrivaremetest säilinud madalad, peamiselt rusuküngastesse peituvad müüriosad. Vaid üksikutes kohtades on need mitme meetri kõrgused. Viimastel aastatel on need võsast puhastatud, samuti on välja kaevatud osa Miikaeli kabeli müüre.
Kloostri hävimise järel tekkis samasse paikkonda riigimõis. Mõisa keskus rajati kloostrist poolteist kilomeetrit kirdesse teeristi, väheldase künka otsa. Kaasajaks on mõisasüda täielikult hävinud, kuna mõisahooned olid püstitatud kruusakünkale, mis on ehitusmaterjalina ära veetud.
|
